Spordipäev

Tere kõigile!

Mina olen 5.E klassi õpilane Aurelia. Minul ja mu klassil oli vahepeal spordipäev, mis toimus Kalevi Staadionil. Sellest on nüüdseks palju aega möödas, kuid väga tore oleks meelde tuletada lahedaid hetkeid sellest üritusest. Üritus ise toimus 15.septembril 2017.

Meil tĂĽdrukutel oli pallivise, 60m jooksmine, 400m jooksmine ja pendelteate jooks ,kui ma nĂĽĂĽd ei eksi. Poistel oli ka jalgpall.

Me kõik alustasime pendelteatejooksuga. Ma ei mäletagi nuud enam, mis kohale me jäime, aga kindlasti mitte viimasele. Oleks seda kaotusvalu, siis väga ergsalt mäletanud.
Ma arvan ,et järgmine ala oli tüdrukutel pallivise. Pallivise on alati meil hea olnud.
Me kõndisime Kalevi Staadioni taga olevatele väljakutele, kus tavaliselt toimuvad trennid. Palli pidime me kõik viskama, sellest ei pääsenud keegi. Lihtsalt järjekorra number oli kõigil erinev. Kuna minu perekonnanimi sisaldab T-tähte tähendab see seda, et ma olin tagapool. Tagapool olla on tegelikult väga lahe, kuid su pinge võib lihtsalt liiga suureks kasvada.
Mõned meie klassitüdrukutest viskasid üllatavalt kaugele ja kui ma mainin üllatavalt ,siis see tähendab ,et kaugele. Meil läks väga hästi, kuna me oleme juba viiendat aastat kõik koos ühes klassis.

Järgmine ala poistel (ehk samal ajal mil tüdrukud viskasid palli) oli 60 meetri jooks.
Ma arvan ,et see läks poistel väga hästi ,kuna nad on suured jooksupoisid. Mina kahjuks seal kohapeal ei viibinud seega ei saa ma öelda ,kuidas kõigil neil läks. Aga seda võin ma öelda ,et jooks toimus Kalevi Staadioni kõrval oleval rajal.
Järgmine asi tüdrukutel oli 60 meetri jooks ,mis võib olla kohutav kogemus inimestele ,kes just ei armasta jooksmist. Ma võin jälle öelda ,et paarid meie nobedamad tüdrukud said isegi diplomi. Mis viisid nad edasi jälle võistlema.
Olin jooksmise järjekorras ehk millal ma jooksma hakkan suhteliselt viimane. Ma ei olnud muidugi üksi minuga olid mu klassiõed. Kuigi mu pinge oli lihtsalt laes. Te ei kujuta ette kui närvis mina ja mõned mu klassiõed olime.

Poiste järgmine ala ehk teine ala oli 400 meetri jooks. Pikk maa, ma ütlen. Kui sa ei tea kui palju 400 meetrit on, siis ma ütlen, et see on ring ümber staadioni.
Jälle ei saa ma kommenteerida, kuidas poistel läks, aga ma loodan, et hästi. Teades mõnesid klassivendi, kes jooksevad nagu tuul, ei tule mulle üllatusena, et nad selle võistluse kinni panid.
TĂĽdrukute järgmine ala oli 400 meetrit. JEE! No jah ,ma ei ĂĽtleks ,et see just “JEE” on ,kuid jah.
Selle jooksmine oli lihtsalt nagu lõpmatus. Aga ma olen õnnelik ,et ma suutsin selle ära finišeerida. Ma arvan ,et nii mõnelgi minu klassiõel võttis see jooks higistama ja hingeldama. Kui ei usu ,siis soovitan selle ise läbi proovida.

Poiste viimane ala oli suur jalgpallimats. Ma kujutan ette kui lahe see võis olla. Mind ei olnud seal jälle. Aga piltidel tundus see väga lahe. Ma arvan ,et poisid võitsid ,aga ma ei tea seda kindlalt. Arvan ,et nii mõnelegi tüdrukule ei meeldi jalgpall ,kuid poistele näib see nii palju meeldivat ,et see lisatakse spordipäevale. Jalgpall rabab ikka kõiki jalust.
See oli meie 5.E klassi spordipäev ,millest jäi meelde kannatusi ja rõõmu.

Kirjutas:
Aurelia
(vabandust paljude “ma”de pärast, lugege kokku mitu neid on 🙂 )

Kommenteerimine on keelatud.