2020/21

Eesti luuletus

Eestimaa on ilus paik,

aga Eesti on maamunal väike laik.

Meil on Ăślemiste vesi,

mis maitseb nagu mesi.

Eesti rahvusloom on hunt

ja talle meeldib kont.

Eesti on demokraatlik riik

ja Eesti rahvus on haruldane liik.

Märten, lend 008d

*********

Luuletus

Eestimaa on vaba maa,

märg ja külm, kuid pole paha.

Eestimaal on palju raha,

väike päike vaatab maha.

Eestlastel on kodus mesi,

kraanist jookseb puhas vesi,

mõnikord ka merevesi.

Eestlased on erilised,

Eestimaal on mesilased.

Trino, lend 008d

*********

Luuletus

Eestis on palju loodust,

nagu see tuleks ainult me kodust.

Siin õitsevad kevadel sinililled,

talvel aga aknaraamil lumelilled.

Must kuulub ka meie looduse hulka,

siin, Eestis, ei mõista keegi seda hukka.

Eestis on metsad suured,

talveks lendavad siit ära kured.

Meile tuleb puhas vesi,

mis on maitsev nagu mesi.

Meil kasvavad metsas seened, taimed ja marjad,

metsades luusivad ka suured hundikarjad.

Õnne, rõõmu ja lõbu loodusest,

mis oli alles ka meie esivanemate noorusest.

Emily, lend 008d

*********

Eestimaa, Eestimaa, kallis oled mulle sa!

Tore sa, tore sa, mulle armas oled sa!

Sind armastan ma heas ja halvas igavesti ka.

Prantsusmaal ja Itaalias sind igatsen ma.

Tea, et oled mulle kõige tähtsam maa.

Robert Marten, lend 008d

*********

Minust sõltub kõik

Kallid õpetajad ja kaasõpilased! Liigume maailma poole, kus asjad sõltuvad noortest. Peale on tulemas uued põlvkonnad, ühiskonna sihid on teised. Täna, siin ja praegu räägin teile sellest, mis sõltub meist.

Mõned aastad tagasi ei tundnud mina ennast ühiskonnas tähtsana. Astusin kõrvale ja vaatasin pealt, et mis nüüd saab. See ei olnud mulle probleemiks. Maailma mõtted ei mahtunud mulle lihtsalt pähe, oli palju muudki.

Vanusega kaasneb soov saada sõna. Sul on mõtteid ja julgust, sa tahad anda oma panuse, midagi muuta. Sa oled juba elanud ning midagi kogenud. Sa tead, mida tuleb muuta, vahel ka, kuidas seda muuta.

Inimene, kes omab ühiskonnas tähtsat rolli, peab olema intelligentne. Ta peab teadma ja eri ilminguid ühiskonnas mõtestama. Liiga palju „nämmutamist“ ajab asja kraavi. Sõna tuleb anda, seda tuleb targalt kasutada. Tahad mõtestada, ole oma sõnas kindel ja julge!

Kui noored tahavad, et neil oleks piisavalt võimu millegi muutmiseks, siis tuleb endid harida ja asju omavahel arutada. Kunagi oleme ka meie need vanad ja igavalt mõtlevad inimesed, kes noortele jalgu jäävad. See on aeg, mida peatada ei saa. Inimesel on kombeks areneda – kes sellega kaasas käib, lööb elus läbi.

Jääme ootama oma aega. Senikaua õpime, kogume tarkust ja kogemust, loeme ja arutame.

Ilusat vabariigi aastapäeva!

Siim Sander, lend 001d

*********

Minust sõltub kõik

 Iga aasta 1. septembril teevad väikesed, ärevad ja uudishimulikud lapsed oma esimese sammu kooliteel. Mäletan veel hästi neid esimesi päevi koolis ja kõiki erinevaid aineid, mida põnevusega õppima asusin. Minu jaoks avardus maailm ja lisaks matemaatika valemitele õppisin kirjutama ja rääkima ka enda emakeelt. Tänaseks olen 16-aastane ja oma emakeelt koolis õppinud üle kaheksa aasta. See polegi nii lihtne olnud ja vahel on tunne, et milleks mul neid käändeid ja sõnaliike teada on vaja. Oskan ju rääkida küll ja sõbrad ei küsi kunagi, missugust lauseehitust parasjagu kasutasin. Ja nüüd sellele mõeldes arvan siiski, et pidevalt slängi, lühendeid ja ingliskeelseid sõnu kasutades lörtsin ära keele, mida räägib umbes 1,3 miljonit inimest pea kaheksast miljardist. Mul on tunne, et võiksin siin oma panuse anda ja veidi rohkem püüda. 

Postitame või kommenteerime igapäevaselt kusagil sotsiaalmeedias või internetikanalites. Küsimus on selles, kas   peame alati ka vajalikuks anda oma mõte edasi korrektses eesti keeles või on peamine lihtsalt välja öelda oma arvamus võimalikult kiirelt ja lühidalt. Eelkõige käib see meie, tänapäeva noorte, kohta, kes veebis omavahel suheldes isegi ei pane tähele seda, et meie keele areng teeb justkui taandarengu. Kõik need lühendid, komade eiramised, suure ja väikese algustähe mitte eristamine on muutnud omavahelise suhtluse arusaadavalt märgatavalt lihtsamaks. Positiivne külg sellise keelepruugi juures on muidugi see, et vanemad ei saa poolest jutust sõnagi aru. Seega annan tihti järele kiusatusele kirjutada ja rääkida nii nagu on mugav.

Igal aastal veebruarikuus toimub meie koolis ülekooliline kõnevõistlus. See on omaette sündmus, mis kutsub koolinoori üles mõtlema Eestile kui meie kodu riigile ja rahvale. Olen tänaseks kirjutanud oma kõne kolmel korral ja tegelikult alati  päris rahule jäänud. Kirjandi või kõne kirjutamine ei ole mulle kerge ülesanne ja grammatikareeglite ning lauseehituse tundmine aitab siin rohkem kui esialgu arvata oskasin. Samas mulle meeldib oma mõtteid kirja panna ja ma tahan, et minu ema või vanaema oskaksid ka seda teksti lugeda, mitte ei vangutaks pead või parandaks kirjavigu. Lisaks arvan, et oleks piinlik, kui minu 70-aastane vene rahvusest vanaema teeb emakeelepäeva etteütluse väga heale tulemusele ja mina ei oska isegi lihtsamat teksti kirjutada.

Mis on siis see natuke, mida mina teha püüan, et aidata kaasa meie väikese rahva keele säilimisele? Kindlasti loen rohkem eestikeelset kirjandust, sest lisaks kultuuri tundmaõppimisele saan juurde ka palju sõnavara. Püüan edaspidi  kirjutada sõpradega võimalikult puhtas eesti keeles ja mitte kasutada slängi. Samuti püüan vähem oma lausetesse lisada ingliskeelseid sõnu. Lisaks õpin koolis eesti keele grammatikat ja kuigi see ei ole minu jaoks põnev, siis saan aru, et soovides olla tark ja lugupeetud inimene, pean oskama end väljendada ka ilusas eesti keeles.

Kokkuvõttes sõltub kõik minust endast ja nii tahan mina kaasa aidata eesti keele säilimisele. Ilusa emakeele kasutamine iga päev on väga oluline käitumisakt. See iseenesest väärib juba keeleteo auhinda. Aitäh õpetajatele, vanematele ja sõpradele, kes mulle toeks on.

Marcel, lend 001d

Lisas: ulla 02.11.2020 10:14

2019/20 V periood

Lisas: ulla 08.05.2020 11:30

2019/20 IV periood

Kas kriisil saab olla positiivne mõju

Ăśtluse “head kriisi ei saa raisku lasta” autorluse ĂĽle vaieldakse. Kord on seda lauset omistatud Winston Churchillile, kord Chicago linnapea Rahm Emanuelile. Tegelikult  avaldas M. F. Wiener 1976. aastal  ajakirjas Medical Economics artikli pealkirjaga “Don`t Waste a Crisis – Your Patients` or Your Own” (ära raiska enda või patsiendi kriisi), milles ta kirjeldab meditsiinilise kriisi kasutamise võimalust parandamaks isiksuse omadusi, vaimset tervist ja elustiili.

45 aastat hiljem oleme jõudnud meditsiinilisse kriisi, mis muudab meie maailma alatiseks. Kogu traagika juures, mida koroonaviirus on endaga kaasa toonud, võib olla hetkel isegi kohatu mõelda ja kõva häälega välja öelda, et sellel kriisil on meile ka positiivsed mõjud.

Suurim muutus on minu meelest polariseerumise kadu. Kogu maailma rahvastikule on üleöö tekkinud ühine vaenlane, mis ei erista rassi, usulisi tõekspidamisi, poliitilisi vaateid ega sotsiaalseid klasse vaid sunnib erimeelsused minetama ning paneb inimesed ühtsena tegutsema ühise eesmärgi nimel.

Teiseks oluliseks muutuseks on tõsiteaduslikesse ekspertidesse uskumise tõus. Nõndanimetatud koroonakriis on sundinud inimesi kuulama eksperte. Kuni pandeemia saabumiseni oli kerge irvitada asjatundjate üle, pidamata nende hoiatusi miskiks. Äkitselt aga selgus, et viirusel on tõsi taga ja see sundis lõpuks ometi eksperte tõsiselt võtma.  Hakatakse tunnustama kõiki neid, kes annavad oma panuse pandeemiaga võitlemiseks.

Koroonaviiruse pandeemia märgib individualismi lõppu. Egoism surutakse maha ning edu saavutamiseks on vajalik pingutada meil kõigil. Iga üksiku inimese tervekssaamine ja raskemal juhul ka ellujäämine sõltub nüüd just nimelt kogu ühiskonna ühtsest käitumisest ning sunnib oma seniseid käitumismustreid ümber hindama. Suurema osa maailma riikide karantiini panek on ju midagi ulmelist ja senikogetamatut. See on abinõu, mis pühendab kõigile üht ja sama eesmärki.  Karantiinis olek üksikisiku seisukohast võib olla oi kui raske!

Paljud arvutipõhised tehnoloogiad muutvad igapäevaelus rohkem kasutatavaks. Võib juhtuda, et seni kontoris töötanud inimesed avastavad pealesunnitud kodukontori positiivsed väljundid ning kohandavad oma töö edaspidigi neti teel töötamiseks. Ilmselt nii mõnigi kontor saab näiteks loobuda kallist üüripinnast ning suunata vabanenud tulu hoopis firma arendamisse või töötajatele palgaks.  Seoses suurema netikasutusega on karantiini ajal suurenenud ka inimeste nõudlus kvaliteetsema sisu järgi. Üldsus on avastanud netikontserdid, taskuhäälingud, virtuaalsed muuseumituurid, ja treeningtunnid, mis ka pandeemia lahenedes rohkem vaatamist-kuulamist leiavad. Samas suurendab see ka üldist altruismi, sest paljud kontserdid ja ülekanded kantakse ju hetkel tasuta üle. Tegijatele jääb tegemisrõõm ning teadmine, et saab edasi anda midagi südamest tulevat.

Pandeemiakriis paneb ka mõtlema meie planeedi tulevikule laiemalt. Juba praegu on maailmas tööstuse seisakutest tulenevalt kasvuhoonegaaside emissiooni vähenemine märgatav ning õhk on puhas. Veneetsia kanalitele on tagasi pöördunud luiged. Inimkond on oma määratu looduse alistamisega jõudnud punkti, kus loodusel polegi enam muud võimalust,  kui püüda kohaneda inimese olemasoluga. Samas on loodus inimkonnale tekitanud palju uusi haigusi: SARS, Zika, Ebola.

Tuleks tõsiselt mõelda ka elusloomaturgude keelustamisele kui uue viiruse leviku võimalusele, sest sealt ju koroonaepideemia alguse sai.

Niisiis, koroonakriis pakub meile võimalust sellest olukorrast õppida ning edaspidi teha õigemaid valikuid.

Holden, lend 001d

 

Kevad minu linnas

Minu kevad algas linnas ja koduselt, sest elan Tallinnas.

See kevad on teistest palju vesisem ja külmem. Välja ma ei taha minna, kui vihma sajab. Koeraga aga pean vihmaga ikka jalutama minema.

Kahjuks Eestis levib koroona viirus ja sellepärast ei saa ma sõpradega koos olla. Kool on ka kinni pandud ja ma õpin kodus. Koduõpe ei ole väga halb aga see ei ole ka väga hea. Mulle meeldib see, et ma saan kodus õppida aga mulle ei meeldi see, et ma pean üksi õppima. Koolis õpetaja selgitab kõike ja on lihtsam. Sellepärast mulle meeldivad videotunnid. Kuid ma olen õppinud iseseisvamalt õppima.

Vabal ajal käin kas garaazis autosid remontimas ja hooldamas või mängin sõpradega arvutis. Kodus ma enamasti õpin või vaatan telekat.

Kui tavaliselt ollakse kevadel rohkem õues ja saab rohkem sõpradega koos olla. Loodan, et suvel saab sõpradega jälle koos olla.

Mattias Mihkel, lend 007e

Lisas: ulla 20.03.2020 10:40

2019/20 III periood

Eesti

Eesti on mu kodumaa,

tore väike riik on ta.

Siin on linnad siin on kĂĽlad,

siin on metsa meile kĂĽllalt.

 

Eesti on ka loomi palju,

leidub meil ka mõni kalju.

Linnud lennul siia-sinna

lendavad ka ĂĽle linna.

 

Eesti sünnipäev on tore,

väga vana ta ju pole.

Kõike head ma sulle soovin!

Hoolida sinust rohkem proovin!

Nora, lend 008e

 

Elu Eestis

Ei kasva meil banaanipuud,

kuid kartulit on palju.

On kurgist punnis meie suud

ja metsas rohkelt marju.

 

Siin leidub küllalt värsket õhku

ja järvesidki näen ma.

Nii õhtul poen ma sooja põhku,

et näha järgmist rõõmsat päeva.

Uku Aksel, lend 008e

 

Minu Eesti

Mina ei tea,

mis on see maa?

Kaunis meie

kodumaa.

 

Siin on kuused, männid, liivavallid.

Talvel paksud mĂĽtsid sallid.

Kevad toob meil pajupallid.

SĂĽgised on muidu hallid.

Trino, lend 008d

 

Eesti

Eesti – ma sĂĽndisin siin,

kĂĽlm oktoobrikuu oli siis.

Mis sest, et ujuda eriti ei saa,

mulle ikkagi armas see maa.

 

Palme ei ole ja ilm on sageli kole.

Minu meelest ikka tore.

Teist kodu mu sĂĽdames pole.

Robert, lend 008d

 

Vabariigi aastapäevale pühendatud kõne

Tere kallid kooliõed ja koolivennad, kallid õpetajad ja meie kooli direktor!
Mina olen Lovisa Aleksandra Pukk, 3D klassist.
Eesti Vabariik saab 102. aastaseks. See on väga väärikas vanus. Vanus, kus meie riigil on piisavalt kogemust ja elutarkust.
Eesti riik on väike, kuid siin elavate inimeste jaoks on Eesti kõige tähtsam ja olulisem riik. Samamoodi peaks iga siin elav inimene olema Eesti riigi jaoks oluline.
Olgu selleks 95-aastane tädi Amanda, 56-aastane onu Anatoli, 2-aastane väike Matilda või 23-aastane siia kolinud Ahmed.
Meil kõigil võiks olla siin hea elada ja meie kõik olla hoitud ja hinnatud.
Hoidma peaksime ka oma kodu, loodust ja keskkonda meie ümber. Et kõik inimesed, loomad ja taimed saaksid juua puhast vett ja hingata värsket õhku. Liikuda vabalt nii metsas, mererannas, rabas kui linnatänaval.
Et meie rahvuslind suitsupääsuke saaks lennata helesinises taevas ja rahvuskala räim ujuda puhtas Läänemeres.
Muutes iga päev iseennast natuke hoolivamaks ja targemaks ning arvestades teiste inimeste, loomade ja keskkonnaga meie ümber, saame me kõik parandada elu Eestimaal. Alustame juba täna, Eesti Vabariigi 102. sünnipäeval.
Vaata oma kõrval istuvale kaaslasele otsa, naerata talle ja ütle midagi toredat!
Jäta veepudel ostmata ja haara kodust kaas klaaspudeliga värsket vett. Istuta igal aastal vähemalt üks puu. Sorteeri prügi ja proovi seda võimalikult vähe tekitada.
Astu läbi naabritädi juurest ja aita teda. Märka iga oma klassikaaslast ja küsi, kuidas tal tegelikult läheb.
Igaüks meist, meie olemegi Eestimaa. Hoolime ja hoiame üksteist. Iga päev! Päevast päeva!
Ilusat Eesti Vabariigi sünnipäeva meile kõigile! Olgu me hoitud!

Lovisa, lend 007d

 

Palju õnne sünnipäevaks, kallis Eesti! Armas Eesti rahvas, head vabariigi aastapäeva! 100 aastat tagasi oli Eesti sõjas Venemaaga. Lõpuks sõlmiti Tartu rahu. Sellel aastal sai 100 aastat Tartu rahust. Tartu rahuga pandi paika Eesti ja Venemaa piir. Tartu rahu on Eestile Vabariigile väga tähtis.
Olen selle üle uhke, et Eesti lapsed on targad ja seda on ka uuringud tõestanud. Kindlasti on väga suur osa selles, et Eesti koolid ja õpetajad on head. Järelikult on ka täiskasvanud targad ja suudavad palju. Eesti haridus on üldse hea kõikides koolides.
Eestis on ka imeilus loodus, aga puid raiutakse väga palju maha. Osad küll ütlevad, et ei raiuta midagi nii palju neid maha ja pannakse tagasi kasvama. Kuid mu koduküla lähedal on metsas palju kohti, kus on puid väga palju maha võetud ja koledad augud metsa sees. Loodan, et eestlaste tarkus on see, mis päästab Eestimaa metsad lageraiest. Metsi on meile vaja, sest metsad ja puhas loodus on Eestimaa rikkus.
Kliimasoojenemine on ülemaailmne probleem. Selle tulemusena võib saja aasta pärast maailmamerede vesi üle 2 meetri tõusta ja näiteks Eestis polegi enam lund. Mida me saame teha, et seda ei juhtuks? Me peame aru saama, et see on tõsine probleem ja alustama kasvõi väikestest asjadest. Näiteks vähem asju ostma.
Tähtis on ka see, et ÜRO julgeolekunõukogus sai Eesti viieteistkümne liikme hulka. See tähendab, et Eesti saab osaleda maailma probleemide lahendamisel.
See, mis tuleb homme või tulevikus, on kõik meie teha! Loodan, et me teeme tarku otsuseid, sest meil on ainult üks Eestimaa.

Elagu Eesti!

Marius, lend 007e

 

 


Isamaa ja emakeel

14. märtsil 1801. aastal Viljandimaal sündinud Christian Jakob Petersohn valutas oma lühikese elu jooksul hinge eesti keele ja meele pärast. Eesti ajalukku on ta end kirjutanud Kristjan Jaak Petersonina, kirjutades eesti keeles, kuidas keel tuleb maast ja tõuseb taevasse.
Kõige aluseks on (isa)maa, millel elavad (ema)keelt kõnelevad inimesed. Eesti keele säilimine senini kõnes ja kirjas on ju tegelikult tõeline ime. Olles aegade jooksul olnud saksa, vene ja inglise keele tugevas mõjusfääris, oleme siin kõige kiuste rääkimas eesti keelt riigikeelena oma 1,3-miljonilise rahvaarvuga kodumaal. Eesti keel, kiuslik nagu eestlane ise, on visalt vastu pidanud. Üle terve ilma on eesti keele rääkijaid ligikaudu miljon inimest.
Isegi kordades suurema kõnelejate arvuga keeled on jäänud üksnes suulisele tasandile, rääkimata juba väljasurnud keeltest. Maailmas on 2500 ohustatud keelt ehk keelt, mida lapsed enam ei kõnele. 200 keelt on hiljuti välja surnud ehk neid ei kõnele enam mitte keegi. Meie ülesandeks on hoida seda keelt ja meelt nii, et ka 200 aasta pärast saaks selles samas keeles rääkida ja kirjutada miljon inimest.
Ei ole uudis, et eesti keele säilitamiseks peame kõik pingutama järjest rohkem. Meie õnn on eestikeelne kooliharidus ning muukeelsetel Eestis elavatel inimestel on kohustus eesti keelt õppida. Kui astuda aga kooliuksest välja, on tänapäeva infoajastul raske hoida keelt puhtana, kasutamata ingliskeelseid sõnu ja väljendeid. Ilusas keeles kirjutatud raamatuid loeme järjest vähem, suunamudijate vigast youtube’i keelt kuuleme järjest rohkem. Õigekiri ei tundu ka enam väga populaarne olevat. Ka ajaleheartiklites ilmuvad tekstid on tihtipeale vigases keeles.
Vahepeal maad võtnud võõrkeelsete nimede paneku trend on ehk tänaseks vaibumas, kuid nii mõneski Eestist eemal elavas peres, kus üks vanem on eestlane, lapsed eesti keelt ei valda. Sel juhul õpivad pigem vanavanemad ära inglise keele lastelastega suhtlemiseks, selmet lapsed oma emakeeles kõneleks.
Ka teaduskeel on pigem inglise kui eesti keel. Igaüks, kes on mõne uurimistööga kokku puutunud, teab, kui raske on panna ingliskeelne teadustekst eesti keelde ümber. Mõnikord osutub see emakeelsete väljendite puudumise tõttu võimatukski.
Nagu kõik keeled, on meie emakeel pidevas muutmises. Nii nagu sadu aastaid tagasi sakslaste loodud kunstlik ja saksapärane eesti kirikukeel andis eestlastele võimaluse Euroopa kristliku kultuuri asjades kaasa mõelda, on praeguste keelemuutuste taga vajadus laiemat pilti näha ning muu maailma asjades kaasa rääkida. Jätkuks vaid meis endis rohkem kaasaegseid Kristjan Jaake, kes teeks kuuldavaks oma hääle ilusas emakeeles, hoides eesti keelt kiiva kiskumast.

Holden, lend 001d

 

Tere, lugupeetud kuulajad!

Täna räägin ma teile isamaast ja emakeelest ning sellest, mida need sõnad mulle tähendavad.
Minu jaoks on isamaa maa, kus olen sündinud mina, kust on pärit minu vanemad, vanavanemad, nende vanemad ning veel paljud põlvkonnad enne neid. Emakeel aga on keel, mis on mind juba sünnist saati ümbritsenud ja mida räägitakse meie kodus ning meie armsal Eestimaal. Minu pere juured on Eestis, minu isa ja ema on pärit Eestist ja nii ka kogu meie ülejäänud pere. Minu üks vanaema ja tema suguvõsa on küll Leedust, aga ise ma pean ennast ikkagi üleni eestlaseks.
Maailma mõistes on Eesti üks väga väike riik, aga meil on oma keel, eesti keel, mida räägib emakeelena Eestis ja mujal 1 082 000 inimest. Lisaks räägib eesti keelt veel 168 000 inimest, mis tähendab, et see arv kokku annab meile ungari ja soome keele järel kolmanda koha Uurali keelkonnas. Huvitav on siin see, et kõik need keeled on soovõrdsed ja neil puudub grammatiline sugu.
Veel põnevat meie emakeelest. Ilmselt on kõik kuulnud lugu eesti keele erakordsest kõlast. Räägitakse, et kunagi saavutas eesti keel keelte iludusvõistlusel 2. koha lausega „Sõida tasa üle silla“. Uskumatu tundub ka see, et “Kääbiku” ja “Sõrmuste isanda” autor J.R.R. Tolkien kasutas neid raamatuid kirjutades haldjakeele väljamõtlemisel eesti keelt.
Jah, eesti keel on küll üks väga väike riigikeel maailmas, aga minu jaoks tähendab see seda, et mina saan oma kodumaal õppida oma emakeeles, lasteaiast ülikoolini välja ja sealt edasi ka. Kõik elus vajalikud toimetused saan ära teha eesti keeles ja lisaks, ükskõik mis infot mul vaja on, saan seda otsida internetist ja seda eesti keeles. Tean, et eesti keel on ka teaduskeel, mis on väikese keele püsimajäämiseks väga tähtis. Aga tean ka seda, et eesti keelt ähvardab palju ohte, näiteks liigne võõrkeelte kasutamine, aga õnneks on meil suur hulk inimesi, kes iga päev tegelevad eesti keele arendamise ja kaitsmisega. Ka minu tädi, kes on eesti keele õpetaja, aitab lastel meie emakeelt õppida ja hoida.
Aja jooksul on korduvalt olnud ohus ja teiste riikide võimu all ka minu armas isamaa. Iseseisev riik oleme olnud väga vähe aega, aga mina olen sündinud ja terve oma elu elanud vabas Eestis. Ma ei saaks öelda, et ma kogu aeg mõtleksin sellest, sest minu jaoks on see tavaline ja loomulik, aga olen märganud, et minu vanematele ja vanavanematele on see teema väga tähtis, sest nemad elasid ja sündisid siis, kui Eesti oli okupeeritud riik. Ma arvan, et just seetõttu hindab minu perekond väga seda vabadust, mis meil praegu on. Ja et just sellepärast me tähistame kõiki Eestile olulisi tähtpäevi alati perega koos.
Lõpetuseks soovin ma väga-väga, et me oskaksime hoida ja armastada oma kallist isamaad, et loodus ja metsad püsiksid, et maaelu jääks alles, et lindudel ja loomadel oleks edaspidigi koht, kus elada ja kasvada ning et meie kaunis emakeel muutuks aina värvikamaks ja ilusamaks.
Aitäh kuulamast!

Laur Lukas, lend 005e

 

Lisas: ulla 03.03.2020 15:36

2019/20 II periood

Lisas: ulla 02.03.2020 09:38

2019/20 I periood

Lisas: ulla 02.03.2020 09:35

2018/19 V periood

Lisas: ulla 19.06.2019 16:02

2018/19 IV periood

Lisas: ulla 19.06.2019 16:00

2018/19 III periood

 

Eile nägin ma Eestimaad

„Eile nägin ma Eestimaad!

Nägin hurtsikuid, saunasid,

nägin bagaaži ja paunasid,

väljal kivivõsa aunasid –

eile nägin ma Eestimaad.“

Nii nägi Eestimaad Juhan Liiv 120 aastat tagasi. Ta näeb selles luuletuses veel „lagunenud talumajasid“, „rammetuid rajasid“ ja kuidas „vaimuelu on hämaras“ ja üldse on kõik võssa kasvanud ja hall.

Sajand hiljem näevad ansambel Ruja ja Ott Arder hoopis teistsugust Eestit:

„Eile nägin ma Eestimaad!

Suvilaid, Soome saunasid,

nägin baare ja plaažisid,

nägin uhkeid garaažisid!

Eile nägin ma Eestimaad!“

Elu Eestis oli saja aastaga märgatavalt paremaks läinud. Hurtsikute asemel said eestlased lisaks kodule lubada endale suvilaid, saunad olid arenenud Soome saunadeks, prinkidel rindadel ja pepudel kanti teksapükse ja nailonit. Ning küll vast kerge irooniaga nenditi, et küll on „ilus aeg, kus pole varjusid“.

Eile nägin ka mina Eestimaad. Ei ole võsa, vaid hästi majandatud metsad ja tühjad raielangid. Alles on suvilad, aga pigem käime puhkamas soojal maal või mägedes. Nailonit ei kanna enam keegi ja noorkarjad ei ole mitte ainult nummerdatud, vaid ka registrisse kantud.

Elu Eestis on hea ja kuigi ikka veel on varjusid, saame nendest vabalt rääkida, kartmata, et kedagi valede sõnade eest vangi pandaks.

Me saame küll vabalt rääkida, aga ikkagi on inimesed kurjad. Vihatakse kõike, mis on võõras või teise nahavärviga. Ei öelda üksteisele tänaval „tere“, naeratatakse vähe. President räägib palju koduvägivallast ja vaesuses elavatest lastest.

Õnneks päris nälga enam keegi tundma ei pea ja heategijaid tuleb iga aastaga juurde. Inimestel on rohkem aega teiste eest hoolitsemiseks ja ka oma perele. Üha rohkem on rääkima hakatud 4 päevasest töönädalast ja kolmest puhkepäevast. Huvitav, kas see tähendab ka lühemat koolinädalat või peame meie ikkagi reedeti pinki nühkima. Üks on selge: nii head aega nagu praegu, pole Eestimaal kunagi varem olnud ja loodan, et see kestab igavesti. Hoolimata sellest, et igal varasemal sajandil on keegi Eestile kallale kippunud.

Eile nägin ma Eestimaad ja näen ka täna ja homme!

Elagu Eesti!

 

Helena, lend 004e

 

Eesti keel on salakeel

Käes on Eesti Vabariigi 101. aastapäev ja me saame jälle oma riigi sünnipäeva tähistada. Sellise päeva puhul on ,, jälle“ tore öelda.

Eesti keel on tõepoolest salakeel. Kui sa räägiksid seda kuskil muul maal, ei saaks sinust keegi aru. See kõlab teise maa rahvale nagu kärbsepinin, seda on raske õppida ja selle rääkijaid on väga vähe.

Mul on minuvanused sugulased, kes elavad Ameerikas, aga räägivad eesti keelt, kuigi juba nende vanaema pole kunagi Eestis elanud. Mitmed neist lastest käisid Eestis sel suvel esimest korda, aga nad räägivad omavahel eesti keeles, sest nende isa on eestlane ja isa jaoks on see oluline. Minu ja nende eesti keel on veidi erinev, sest nende pere on seda rääkinud 75 aastat Eestis mitte elades, aga me saame ikkagi omavahel suhelda. Nende jaoks on eesti keel tõeline salakeel – keel, mida räägib peaaegu ainult nende pere. Kui me neil külas käime, siis tavaliselt halloween’i ajal, nemad tulevad meile külla näiteks laulupeoks.

Mõnda neist lastest on koolis kiusatud, sest nad on eestlased. Selle pärast, et nad on eestlased! Neile meeldib eesti keel, aga muidugi ei taha nad, et neid kiusataks. Huvitav, miks on nii, et endast erinevaid peab kiusama? Mu sugulane rääkis, et ühel päeval, kui ta koolibussi läks, kohtus ta seal veel ühe eestlasega ja nad said oma „päkapikkude keeles“ rääkida. Ilmselt see häiribki teisi, kes eesti keelest aru ei saa.

President Lennart Meri on öelnud, et ta ei muretseks eesti keele pärast, pigem muretseks ta inglise keele pärast, mida räägitakse igas maailma nurgas isemoodi. Ta ütles, et inglise keelt võib tabada ladina keele saatus, mis oli kunagi keel, mida oskasid kõik haritlased, aga mis tänaseks päevaks on oma tähtsuse kaotanud. Me ei tea tulevikku ette, aga mulle tundub see mõttekäik huvitav. Eesti keel on inglise keelega võrreldes vastupidine – oleme ilmselt maailma väikseim rahvas omakeelse ülikooli ja teadusega.

Eesti keel on väga ilus keel, aga seda keelt räägib ja sellest saab aru ainult üks miljon inimest. Eesti keeles on palju laule ja vanasõnu. Eestlase mõtted on eesti keeles kõige selgemad ja meie oma keel väljendab meie arusaamu kõige paremini. Näiteks võib laulu sõnu küll tõlkida, aga mõte ei pruugi enam samaks jääda. Sellepärast on kõige lihtsam laulda ikka emakeeles: Eestis on sel suvel järjekordselt laulupidu ja neid on peetud juba 150 aastat.

Eesti keel ei ole igal pool Eestis ühesugune. Meil on säilinud mitmeid murdeid ja mõnedes murretes on ilmunud raamatuid ja tehtud ka raadiosaateid. Kõik need inimesed oskavad küll ka tavalist eesti keelt rääkida, aga neile ilmselt lihtsalt meeldib, et neil on omakorda oma salakeel.

Eesti keel teeb meist selle, kes me oleme. Eesti keel ja Eesti riik vajavad teineteist ja sellepärast on õige soovida Eesti riigi sünnipäeval jõudu ka eesti keelele.

Head vabariigi aastapäeva kõigile!

 

Helga Maari, lend 004e

 

Eesti Vabariigi sünnpäev

Eks me kõik tea, et eesti keelt ei räägi just paljud inimesed. Mõned isegi ei tea, mis on Eesti. “Aa… see väike riik Venemaa kõrval,” või “see väike riik Euroopas.” Keegi ei ütle kunagi, et see on Eesti, vaid alati seostatakse seda millegagi. Miks Eesti ei saa nii palju tähelepanu kui Donald Trump oma müüriga? Me ju ometigi leiutasime Skype’i. Oleme e-riik, kuid ikka… mitte midagi. Inimesed ei torma ustest akendest sisse, paludes autogramme või, et saada üks hea klikk su näost.
Kuid sellest hoolimata on meil palju rikkusi. Palju metsa, jõgedes voolab puhas ning kergelt loksuv vesi. Igal asjal on oma lugu. Näiteks see puu, tal on oma lugu. Mitu aastat tagasi poetas tema seemne mulda väike tüdruk, suu naeru täis kastes mullapinda iga päev, lootes et kunagi kasvab see puu tema pikkuseks. Nüüd on väikesest tüdrukust saanud vanamemm, kes vaatab aknast, kuidas ta lapselapsed mööda muru ringi sibavad. Ning see puu on täitnud oma ülesannet, kasvades aina kõrgemale taeva poole.

Nii on ka meiega. Meil on oma lugu, oma keel ja kultuur, mida peab hoidma nagu vastsündinud beebit, hellalt ja õrnalt. Teda hoidma, mitte laskma tal kukkuda ning vaadata, kuidas ta kasvab.

Eesti on küll väike ja vähese rahvaarvuga. Kuid sellel on oma lugu. Lugu, mida saab iga üks ise kujundada, valides õigeid värve ning maalides pilti, mida nemad soovivad. Mina tahan ainult seda, et iga üks leiaks vähemalt ühe asja, mis neile meeldib. Vahet pole, milline asi. See võib ka lihtsalt olla üks lill aasal. Kuid vähemalt on sul see üks lill, mis sulle meeldib.
Nagu ütles kord Lennart Meri: “Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.” Sina, sina, sina ja sina, saad muuta Eestit paremaks, värvilisemaks, ilusamaks. Tee seda, mida sulle meeldib teha ja, mida sina tahad. Kuna just, siis saab Eesti olla selline nagu iga üks soovib. Head vabariigi aastapäeva ning pidage meeles, igal ühel meist on oma lugu.

 

Aurelia, lend 003e

 

Maarjamaa mehed

Kui üles ärkan hommikul,

Mõtlen, kus mu mõmmik on?

Ojas voolab palju vett,

Mõmmik mugib õues mett.

 

Mulle meeldib suhkruvatt

Rohkemgi kui maadlusmatt.

See ju täitsa jama jutt

Arvab Lurich maadluskutt.

 

Maarjamaal on kuulsaid mehi

Arvo Pärt ja Nublu ka.

Tänak, Kangur, Lennart Merli

Eesti, Eesti ela sa!

Autor: Karl Heinrich, lend 007d

 

Eesti

Eesti keel on emakeel

seda me veel õpime.

Kui me suureks kasvame

seda me siis räägime.

 

Teadma peame meie kõik

rahvuskalaks on meil räim.

Linnuks aga pääsike,

lilleks ilus rukkilill.

 

Eestimaal on olla mõnus

palju sooja on meil Võrus.

Külmapealinn Jõgeva

seal saab lumes hullata.

Autor: Joosep, lend 007d

 

Eesti

Meil on palju metsi,

Seal kohtab vahel kitsi.

Metsas on meil marju, seeni,

Neid vanaema marineerib.

Meri on siin sinine,

Sealt paistab taevas pilvine.

Eestit hoiab käes naine,

Hiiumaal on surfilaine.

Eestimaal on pigem kĂĽlm,

Kuid see meile sobib kĂĽll.

Rahvustoiduks on siin kama,

Sooja saame saunalaval.

Rahvast on siin pigem vähe,

Osa välismaale läheb.

Keel meil kõlab kummaline,

Elada siin turvaline.

Autor: Nora, lend 007d

 

 

Minu Eesti

Päike, mets ja kodutalu,

Õues kokku võib lugeda kanu,

Muriga koos käin lehmakarjas,

Õhtul rõõmuga hobuseid harjan,

Anni ja Hansuga kelgutan lumes,

Tuppa tulles on põsed mul jumes,

Ema toob ahjust leivapätsi,

Lesole kuivama riputab mĂĽtsi,

Õhtul on tuba täis naeru ja nalja,

Laulame koos ja limpsime kalja,

Hommikul vara me heiskame lipu,

Seesama lipp läheb Hermanni tippu,

Lipuehtes on iga maja,

Eestimaal on sünnipäev täna,

President juhatab meie paraadi,

See teeb rõõmsaks nii memme kui taadi.

Palju õnne mu kallis Eestimaa!

Autor: Lovisa Aleksandra, lend 007d

 

Sportlik Eesti Nõmme Kalju

Eesti riik on väike aga tubli,

Siin on Nõmme Kalju klubi.

Kui jalka palli toksin ma,

Eesti meistriks saan siis ka.

Eesti koondis palliplatsil,

Rasket tööd ta teha rassib.

Vorm neil seljas nagu lipp,

Platsil kõnnib kena vipp.

President on tema nimi,

Mäng nüüd algab kull või kiri.

Autor: Oliver, lend 007d

 

 

 

Lisas: ulla 20.02.2019 08:29

2018/19 II periood

Minu unistuste jõulud

Minu unistuste jõulud on sellised, kus kõik pereliikmed on koos ja kõigil on kõigi jaoks aega. Meil on väga suur pere ja meil on jõuludel tavaks olla kõik koos.

Meie peres on koos peaaegu neli peret. Ühes oleme mina, mu ema, isa ja väike õde.  Minu suur õde on justkui teine pere, sest ta kolis üks aasta tagasi ära ja elab nüüd oma poisi juures. Kolmas pere on mu ema venna pere: onutütar Hannah ning minu onu Hannes ja tema naine Merike, kes on ka mu ristivanemad. Neljas pere on mu vanaema, kes elab kahjuks juba üksi, sest meie vanaisa  suri natuke peale Hannahi sündi.

Jõuluõhtul on kõik pered koos. Tavaliselt koguneme kas meie koju või läheme Laulasmaale vanaema juurde, sest meil on kõige suuremad majad. Kõige mõnusam on vanaema juures, sest see on justkui meie kõigi kodu. Seal on suur kivi ja oja, kuhu igal talvel ikka keegi sisse kukub.

Jõuludel on meil alati väga uhke jõululaud. Peakokaks on onu Hannes. Tema jagab kõigile ülesanded, mida teha tuleb, aga kuna keegi peale tema midagi nii hästi teha ei oska, siis saadab ta köögist välja kõigepealt lapsed, siis naised ja siis vanaema (aga vanaema jääb ikka kööki toimetama, sest temast ei käi jõud üle). Kuid nii ilusat jõululauda pole ma kuskil mujal näinud kui meil.

Muidugi käib meil ka jõuluvana ja toob lastele kingituse, aga kõige tähtsam on olla koos perega.  Meil on koos väga mõnus ja lõbus olla.

Jutu autor: Airiin, lend 005d

 

Must auk

Kord läksin ma prügi välja viima ja märkasin ühte pappkasti. Algul arvasin, et see on tavaline vana mööbel, kuid siis hakkas see mingit imelikku häält tegema, nagu tuul oleks puhuma hakanud. Vaatasin, mis seal sees oli. Seal oli otseses mõttes must auk. Mul ei olnud õrna aimugi, mida sellega teha. Ei tahtnud seda sinna jätta, sest see oli siiski must auk.

Lõpuks otsustasin selle tuppa võtta ja vaadata, mida sellega teha saab. Kui ma tuppa jõudsin, tegin ma kasti lahti. Sellel oli väike sissetõmbejõud ja see neelas kõik, mis selle lähedale panna. Seda sai kasutada kui prügikasti, sest see kaotas kõik, mis sinna sisse panna. Halb asi oli see, et see kasvas aina suuremaks ja selle sissetõmbejõud läks tugevamaks nii, et see hakkas juba vägisi asju endasse tõmbama. Kuna see oli minu laua kõrval, hakkas see minu kooliasju endasse tõmbama. Must auk tõmbas mu esialgse kirjandi ka sinna sisse ja sellepärast mul selle esitamisega nii kaua aega läkski. Lõpuks tõmbas see juba maju enda sisse. Nädala pärast tõmbas see terve linna musta augu sisse, koos elanikega.

Me kõik ärkasime kiviajal, kus kõik olid koopainimesed ja nende riided olid mingid suvalised ja katkised kaltsud. Rääkida need inimesed aga ei osanud. Kõik juba kogusid enda vanu asju, kuigi neil polnud õrna aimugi, kuidas nad sealt ära saavad. Mina aga muretsesin rohkem tagasisaamise pärast, sest mis kasu on sul enda asjadest, kui sa oled kiviajas, kus sa ei saa niikuinii ühtegi elektroonilist asja kasutada. Ma mõtlesin ja mõtlesin, kuidas tagasi kodulinna saada.

Lõpuks avastasin ma, kust kõik asjad välja tulid, ja arvasin, et kui sinna musta auku tagasi minna, siis saan ma tagasi 21. sajandisse. See töötas, kuid nüüd olin ma üksi ilma ühegi asja ega majata. Lootsin, et teised mõtlevad ka selle välja, et kui nad sinna said, siis on neil ka tagasitee.

Oskar, lend 003e

 

Kärbeste Joonase ja Mare elulugu

Ükskord Rooma linnas 9000 aastat enne Kristust elasid kärbsed Joonas ja Mare. Nad sündisid aastal 11 000 enne Kristust. Aastal 10 000 aastat enne Kristust reisisid nad Roomas ringi ja otsustasid minna Lutenesse, seal said nad ka sõpradeks. 8000 aastat enne Kristust läksid nad aga Ameerikasse, seal lõppes ka nende elu, sest nad surid 7000 aastat enne Kristust sõjas.

Helen Elisabeth, lend 007d

 

Lisas: ulla 31.01.2019 14:15

  • Seoses Tallinna Kesklinna Põhikooli läheneva 5. sĂĽnnipäevaga tekkis mõte luua digialmanahh. Mõtte autor oli direktor Jaana Roht. Almanahh sisaldab laste kirjanduslikku ja kunstilist loomingut ning täieneb jooksvalt.