2017/2018 I periood

 

 

 

Lisas: ulla 20.10.2017 14:34

2016/2017 V periood

Minu klass

Klassis poisse on meil 12,

ka minagi olen ĂĽks neist.

Olen lõbus, vahva sell,

jooksen kui hĂĽĂĽab koolikell.

Rauno rahulik, vaikne ja hea,

seda ma tõesti mainima pean.

Dominik on rahvastepallis hea,

kuid Maksimil on tark pea.

Oskar meil on väga kiire,

ta võimetel ei ole piire.

Carlos hästi mängib tennist,

kuid minagi ei puudu trennist.

Ralf laulab ja mängib pilli,

kuid Antoniga Sollis tšillin.

Gregor kergejõustikus käib,

seal ta väga tubli näib.

Karl Rihardile meeldib jalgpall,

tal oleks nagu sada paari jalgu all.

Parim joonistaja on Mikk,

ka minu halvad joonistused on minevik.

Karlile meeldib lugeda,

kuid talle ei meeldi pugeda.

TĂĽdrukuid meil palju, tead,

kuid nendest palju ma ei tea!

Sebastian Haamer

4. e klass

 

Meie klass

Meil on tore õpetaja,

oskab hästi õpetada

ja aitab mul tööd lõpetada.

Ă•petajal on tark pea,

seda igaĂĽks ju teab.

Klassis õpilasi palju,

õpetaja nagu kalju,

kunagi ei lähe närvi,

hoopis näitab meile värvi.

 

Täitsa tore tund on mata,

kokanduses lauda katan.

Püüan pisteid teha käsitöös

ja tean, et oskused ei tule üleöö.

Eesti keeles panen sõnad riimi,

kui olen tubli, sõidan Viini.

Anna Maria Tottrup

4. e klass

 

Kool

Minul koolis sõbrad on,

väga toredad nad on.

Sõpradega vahetunnis,

naerame ka vahel tunnis.

Siis meid keelab õpetaja,

käsib naeru lõpetada.

Meie jääme kohe tasa,

et ei saaks me pahandada.

Helena Katariina Tõnise

4.e klass

Sünnipäev

Donaldil oli 5. mail sünnipäev. Ta sai 12-aastaseks. Ta ärkas hommikul vara ja ootas, millal ema ja isa teda üles laulma tulevad. Aga kedagi ei tulnud. Lõpuks sai kell 10 ja ta läks alla. Seal askeldas ema Donaldi sünnipäevaasjadega.

Donald küsis emalt, kas too ikka mäletab, et tal on täna sünnipäev. Ema vastas kavalalt, et mäletab küll. Poiss läks oma tuppa ja lamas voodis.

Jõudis kätte õhtupoolik, külalised pidid olema juba tunni pärast siin ning Donald polnud ikka oma kinki saanud. Ta ohkas sügavalt, sest ta nii soovis omale iPhone 6. See oli tema unistuste telefon.

Külalised ja isa saabusid. Donaldil ei lubatud alla tulla. Ta pidi istuma ja ootama. Lõpuks ta enam lihtsalt ei suutnud oodata ning ta tormas alla korrusele. Seal ootasid teda ema, isa, vanaema, vanaisa ja paljud teised sugulased. Nad laulsid Donaldile ja lõpuks andis isa talle karbi, mille sees oli tema unistus iPhone 6. Ta tänas kõiki ja hakkas kohe sinna mänge alla laadima ning neid mängima. See oli ta parim sünnipäev!

Gert Plooman 5.d

 

Kui mina oleksin suur

Kui mina suureks saan, siis hakkan majade ehitajaks. Ma ehitan 20 meetrit sügava ja 100m2 suurusesse karjääri linna. Selle linna kõige kõrgem torn ulatub merest 400 meetri kõrgemale. Ja kui linn on valmis, siis ehitan ma maa peale linnast igale poole 500 meetri kaugusele müürid, mis peavad vett ja siis ma laseksin linnale vee peale. Muidugi oleks terve linn veekindel. Kui kõik on valmis, siis asustan ma linna ära, igaüks, kes linna tuleb, saab endale tuukriülikonna ja maja, mis maksab miljon eurot. Iga lisa maksab vähemalt 10000 eurot. Igas majas on ka masin, kus saad valida, mida sa sellel nädalal süüa soovid ja masin toob kõik toiduained, mida soovid. Kõik asjad, mida ära viskad, lähevad automaatselt vaakumiga imedes prügikogumise ja asjade tootmistehasesse. Kogu prügi sorditakse, seejärel sulatatakse, pressitakse või pestakse läbi. Sa saad liikuda erinevate tasandike vahel liftiga, mis liigub samuti vaakumiga. Lift on risttahuka kujuline. Selle lagi ning põrand on metallist, seinad on 20 sentimeetrisest klaasist, et see vee survele vastu peaks. Lift liigub üles ja alla linna kõige kõrgemas tornis. Vesi linna peal liigub ringiratast, ringvoog saab oma jõu düüsist, mis omakorda saab oma jõu vesirattast, mis on müüri külge paigaldatud. Kui vesiratas peaks seisma jääma. siis saavad düüsid lühikest aega oma energia akudest, mis said oma energia vesirataste ülejäägist või linna elektripangast. Oleks siis päris uhke istuda seal linnas, mõnel pingil, tuukriülikonnas ja vaadata seda vaadet, mis jääb üles.

Robin Soorand 4.d

 

Ulakas Krõll

Hommikul läks Krõll pahandust tegema. Ta sõi kõik toidu ära, naerutas, näpistas, mängis liivaga, kõdistas, tegi haiget ja isegi proovis maja sassi ajada. Aga ema sai teada, mida Krõll tegi. Ja siis tuli Krõllile üks mõte. Kas sina tead? Tal oli kõht tühi ja ta läks garaaži ja sõi kõik autoistmed ära. Siis oli tal janu. Ta hüppas takso peale ja sõitis laborisse. Seal ta jõi ära kõik ained ja muutus ülisuureks. Siis ta läks tagasi koju ja lõhkus pool maja ära. Pärast seda kutsus ta töömehed uut maja ehitama.

Henrik Arusoo 1.e

 

Tore jalutuskäik

Poiss nägi koera ja mõtles endamisi, et kes võiks olla selle armsa koera peremees. Ta otsustas koera jälgida ja kõndida temaga kaasa. Koer oli väga rõõmus, et poiss temaga kaasa tuli. Lõpuks koer peatus ühe vana maja ees, kus trepil istus hallipäine vanataat. Vanataat tõusis püsti ja muutus väga rõõmsaks oma triibulist koera. Ta arvas, et poiss tõi ta kadunud koera tagasi. Tänutäheks kutsus vanataat poisi tuppa teed jooma. Taat sai aru, et poisile koer väga meeldib. Taat tegi ettepaneku, et poiss võiks käia koeraga jalutamas, kui soovib. Poisile see mõte meeldis. Ja ta hakkas iga päev koera juures käima. Poisist ja koerast said väga suured sõbrad.

Hans Kristian Prants 2.e

 

Põhjustejooks

Varahommikul kogunesid metsastaadionile kõik välejalgsed loomad, kes polnud talveks magama heitnud, et kiirjooksus jõudu katsuda.

Kohale oli tulnud jänes, sest ta arvas, et ta on väle. Rebane, sest ta arvas, et ta võidab oma kavalusega. Muidugi ka hunt, sest ta tahtis näidata kutsikatele, et on kiireim jooksja maailmas. Tuli ka karu, et lumist loodust nautida. Kui start käis, jooksis jänes kohe eest ära, hunt tema järel. Rebane aga võttis rahulikult, teades, et jänes ja hunt kukuvad lõksu. Karu seeasemel et joosta, võttis rahulikult ja pani tähele iga väikest detaili. Natuke aega hiljem kukkusidki hunt ja jänes lõksu teades, et midagi pole enam teha, aga kuna rebane peitis selle nii hästi ära, kukkus ta isegi sinna lõksu. Karu aga märkas igat detaili, isegi lõksu. Kuna ta oli nii heatahtlik, siis aitas ta nad sealt välja. Kokkuvõttes võitis jänes, aga koos hundi ja rebasega otsustasid nad anda trofee karule. Lõpuks sai karu trofee omanikuks, jänes kiirjooksu võitjaks, hunt heatahtlikuks ja rebane pettus, et ta lõks töötas hoopis tema enda peal.

Karl Robin Rillo 4.e

 

 

Fantaasiamaa

Fantaasiamaal on palju kommi,

kuid ka palju seal on pommi.

Sa mõtled ja mõtled, üldse ei tea,

mis kĂĽll tegema peaks?

Mõtled, et koerad ümber su pea,

mõtled, et mis nad küll tegema peaks.

Fantaasia on see, mida sa välja mõtled

ja sa proovid seda mängida.

Sõber kiigub kiige peal.

Seal on meil hea.

Sandra Tolli, Lauri Lahesoo, Loore Vilms, Ferris Rahu 3.d

 

 

 

 

 

 

Lisas: ulla 21.06.2017 22:33

2016/2017 IV periood

 

Seiklused vanas majas

Ärkasin hommikul kell kaheksa. Algul ma muidugi kellaaega ei märganud. Vaatasin

niisama kodus ringi, aga enda üllatuseks ei märganud ma peale enda kedagi.

Korraga taipasin, et olin sisse maganud. Jäin mõtlema mida teha, siis aga panin

tähele, et arvuti kõrval oli paber. Seal oli märge, et täna toimub klassiga matk. See

oli hea uudis. Aga kus matk toimub ja kuidas ma peaks 15 minuti pärast koolis

olema, seda ma ei teadnud. Vaatasin e-kooli ja minu ĂĽllatuseks oli matka

alguspunkt minu kodust kolme kilomeetri kaugusel. ,,Muidugi ma jõuan!ʼʻ mõtlesin

endamisi. Pakkisin matka jaoks asjad kokku ja kiirustasin minema. Tegelikult oli

hea, et ma kohe jooskma ei hakanud, sest korraga märkasin üht teerada metsa

vahel, kust lootsin otsemini kohale jõuda. Joostes poleks ma sinna pilkugi

pööranud.

Hakkasin mööda teerada minema. See oli üpris kitsas ja hämar. Mõtlesin, et aega

on veel veidi, kui teerada järsku otsa sai. Olin jõudnud ühe vana maja juurde.

Algul ehmatasin end täitsa ära, kuid uudishimu sundis asja uurima. Pisitasa maja

uurides selgus, et maja oli maha jäetud ja tühi, kuid üldsegi mitte jube. Läksin

uksest sisse ja vaatasin maja ka seestpoolt. Algul märkasin vaid tolmu ja muud

seesugust, aga siis nägin ka, et majas oli palju vana mööblit. Vaatasin mõne hetke

veel üht vana raamatut, kui selle vahelt kukkus üks lipik välja. Sinna oli kirjutatud:

“Ukse juures, põrandaliistu all ootab sind midagi.” Lugesin endale teksti uuesti ette

ja läksin kõhklevalt uurima, mis mind siis seal ootab. Leidsin põrandaliistu alt

võtme, millega võiks ilmselt kamina ukse lahti keerata? Proovisin järgi ja kaminauks

avaneski. Leidsin sealt palju mĂĽnte.

Olin nii õnnelik, et just mulle selline kingitus osaks sai. Panin leiu kotti ja kihutasin

täiel kiirusel klassimatkale.

Kuldar Zilensk, 4.d

 

Talvejooks

Varahommikul kogunesid metsastaadionile kõik välejalgsed loomad, kes polnud talveks magama heitnud, et kiirjooksus jõudu katsuda. Jooksurajal olid rebane, lind, jänes, hiir ja orav. Rebane uhkustas, et tema on parim ja kõige kiirem. Sinna hulka uhkustas ka lind, ka tema oli väga kiire. Jänesel polnud mõtet sinna hulka kuuluda ning  tema jäi hoopis koos orava ja hiirega nõu pidama. Nad mõtlesid, kuidas peatada rebast ja lindu, aga midagi ei tulnud pähe. Varsti oli aeg jooksuks. Kõik loomad kogunesid stardijoonele. Jänes oli väga närvis, ta kartis, aga nüüd, kõige viimasel hetkel, tuli talle pähe hea mõtte. Tal oli vaja orava ja hiire abi. Nad kõik arutlesid omavahel. Jänes mõtles, et  nad teeksid ühe tiimi. See oli tiim Käbi. Kõik olid nõus sellega. Jänes ütles, et nad kõik ronivad algul puu otsa. Siis arvavad rebased ja linnud, et oleme maha jäänud ja nad aeglustavad enda kiirust. Kui jooks algas, siis läks tiim Käbi puude otsa ja ootasid rebast ja lindu. Neid polnud tükkaega näha. Hiir tuli puu otsast alla ja hakkas auku lõpujooneni kaevama, et tiim Käbi saaks hiilides sealt lõpuni jõuda. Rebane ja lind olid põõsaste varjus ja magasid. Nad isegi ei arvanud, et tiim Käbi võiks võita. Jänes ja orav tulid puu otsast alla kui auk oli kaevatud. Tiim Käbi läks läbi maa sisse kaevatud kraavi. Kõik kiitsid hiirt ja hiir oli rõõmus. Nad olid poolel teel, kui nägid väiksest august, et rebane ja lind olid ärganud. Nad lisasid kiirust, igaks juhuks kui lind ja rebane juba lõpujoone lähedal olid. Viimaks jõudis tiim Käbi lõpujoonele ja nad nägid, et rebane ja lind oleks neid äärepealt võitnud. Orav ja hiir tänasid jänest, aga jänes ütles: ,,Tiimitöö on ikka parem, kui hoida võitu üksinda.“ Ja niiviisi saidki neist parimad sõbrad kogu metsas.

Imogen Moon, 4.d

 

Võidujooks metsas

Varahommikul kogunesid metsastaadionile kõik välejalgsed loomad, kes polnud talveks magama heitnud, et kiirjooksus jõudu katsuda.
Jänes, karu ja rebane olid stardijoonel. Käis pauk ja kõik hakkasid jooksma. Rebane pani kohe ajama, vaatas selja taha ja nägi, et nad on kõvasti maas… Ta hüüdis ja naeris : ’’ Näeme lõpujoonel… homme! ’’ Teised jooksid aina aeglasemalt ja aeglasemalt, et rebane ei näinud neid enam. Ta hakkas teed lõikama ja nägi, et kaugemal on lõpujoon ja karu ning jänes ületavad seda. Rebane jõudis sinna ja küsis : ’’ Kuidas te seda tegite?!’’ Jänes ja karu seletasid, et nad jooksid alguses aeglaselt ja lõpus sprintisid.
Nii lõppes võidujooks metsas ja rebasel oli nii piinlik, et ta ei tulnudki kunagi enam oma kodust välja. Tasa sõuad, kaugele jõuad.

Liis Troost, 4.d

 

Lisas: ulla 21.06.2017 22:31

2016/2017 III periood

Lugupeetud õpetajad ja õpilased!

Me oleme siin, sest on jälle Eesti Vabariigi iseseisvuspäev. Sellise päeva puhul on „jälle“ tore öelda.

Mulle on Eesti tähtis. Ilmselt sellepärast, et ma olen siin sündinud. Aga ka muidu on eestlased toredad. Eestis tunnevad peaaegu kõik kõiki, sest meid on ainult 1 miljon. See on väga ebatavaline. Iga eestlane tunneb näiteks kedagi, kes tunneb presidenti. Kujutage ette, kui Ameerikas oleks nii!

Eesti on väga väike, kuid meil on ilus loodus. Lisaks sellele on meil 2222 saart. Lätil näiteks pole ühtegi saart, ehkki ta on siinsamas.

Minu arvates on eesti keel ilus. Meil on säilinud ka erinevaid murdeid ja meil on palju vanasõnu. Eesti keeles on palju laule ja meil on laulupeod. Ka need on väga ebaharilikud, kuna peaaegu kõik eestlased tulevad sinna kokku. Laulupidusid on peetud varsti juba 150 aastat. Mina lähen esimest korda laulupeole laulma sel aastal.

Eestil on alles kõige esimene rahvuslipp – sini-must-valge. See on Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp, mis oli 50 aastat vana talu korstnajala sees peidus. Nüüd saab seda näha ERMi uues majas. Ta on vana ja valge ei ole enam valge, aga ta on ikka alles.

Palju õnne väikesele erilisele Eestile!

Helga Maari Lepasepp, 3.d

 

Eesti Vabariigi kõne

Lugupeetud direktor, õpetajad ja kaasõpilased!

Täna on Eesti sünnipäev. Nagu te teate on inimestele tähtsad sõbrad. Nad hoolitsevad sinu eest.

Samamoodi on riikidega: mida rohkem sõpru riigil on, seda lihtsam on ka riigil. Keeled on tähtsad

sellepärast, et mida rohkem keeli oskad, seda rohkem sõpru on ka välismaalt. See on väga tähtis.

Eriti lastele.

Eesti saab 99-aastaseks, see on inimese jaoks palju, aga riigi jaoks vähe. On olemas palju vanemaid riike. Aga siiski saab Eesti kohe varsti saja-aastaseks – see on suur juubel. Te mõelge, et Eesti on sama vana kui mõni vanaema või vanaisa.

Olgu Eesti vaba ja saagu palju sõpru! Kui kõik riigid oleksid sõbrad, siis oleks vähem sõdasid! Palju õnne Eesti! Oleme vabad!

Kaspar Noor, 3.d

 

 

Kõne

Tere austatud direktor, õpetajad ja kaasõpilased.

Miks me oleme täna siia kogunenud? Õige vastus on, et me tulime tähistama Eesti Vabariigi sünnipäeva. Eesti Aga ei ole olnud kogu aeg vaba.

Eesti Vabariik kuulutati välja 24 veebruaril 1918 aastal Pärnus. 1940-l aastal aga okupeeriti Eesti Nõukogude liidu poolt. Taasiseseisvus Eesti 20 augustil 1991 aastal kell 23.02.

Paljud on Eesti vabaduse eest oma elu andnud. Nende mälestuseks on palju vabadussambaid. Üks meie hooviski. Aga mida meie saame oma kodumaa heaks teha? Hoiame kokku ja hoiame Eesti keelt ja Eesti meelt.

Eesti saab kohe 99 aastaseks ja järgmisel aastal juba 100 aastaseks. On tore siin koos teiega olla. Soovin õnne ja vabadust Eesti rahvale. Olge vabad ja teeme Eesti paremaks. Elagu Eesti Vabariik!

Kristjan Rosberg, 3.d

 

 

See on Eesti

Milline on Eesti riik?

Seda saad sa teada siit.

Vabariik ja Balti riik.

Euroriik ja NATO-riik.

Venemaale naaberriik.

Skype’i-riik j e-riik.

Mereriik ja saarteriik.

Metsariik ja marjariik.

Puhast õhku pakkuv riik.

Tantsuriik ja laulriik.

Eesti keeles rääkiv riik.

Eesti – see on vaba riik!

Karl Mägi, 2.e

 

 

Eestimaa

Mu kodumaa on Eestimaa,

Eestimaa on ilus maa.

Siin on suured metsad, järved,

sügisel on palju värve.

Eesti lipul on kolm värvi:

sinine, must ja valge,

nagu teavas, muld ja lumi.

See on minu kodumaa

Oskar Sõrmus, 2.d

 

Eestimaa

Eestimaa on mu lemmik maa,

seda kaitsta tahan ma.

Suureks saades sõdur olen,

riiki kaitsen, tugev olen.

Kaitsen õhus, merel, maal

ja kui vaja, siis ka relvaga.

Kaitsen lumes, tormis, vihmaga,

sest Eestimaa on mul lemmik maa.

Karl Uukkivi, 2.d

 

Eestimaa

Siin mul sõbrad,

siin mul maa,

siin mul pere ka.

Ilus loodus Eestimaal!

Minu kodu Eestimaa

on kui magus martsipan.

Tarkust on meil palju,

kindel see kui kalju.

Taago Pikk, 2.d

 

Lisas: ulla 21.06.2017 22:10

2016/2017 II periood

Kummaline koolipäev

Oli täitsa tavaline koolipäev. Jõudsin kooli, kuid olin jälle hiljaks jäänud. Võtsin õueriided ära ja mõtlesin, kuidas ma vabandan.

Koputasin klassi uksele, kuid keegi ei teinud mulle ust lahti. Lõpuks astusin ise sisse. Ma tahtsin hakata vabandama, kuid õpetajat polnud klassis. Küsisin teistelt, kus õpetaja on, kuid nad vastasid, et ei tea. Läksin oma laua juurde, panin asjad ära ja istusin oma kohale.

Olime juba tund aega oodanud, kui direktor sisse astus. Ta küsis, kus meie õpetaja on? Kõik vaikisid, kuni ta Sandra poole käega näitas. „Sina ütled, kus teie õpetaja on“ lausus ta. Sandra vastas, seda mida igaüks oleks öelnud: „Ma ei tea seda, direktor.“ Direktor jäi mõtesse. Ta mõtles natuke aega ja küsis, et kes siis teab? Kõik hakkasid naerma. Direktor ütles, et läheb kutsub asendaja ja läks lihtsalt minema. Kõik hakkasid omavahel sosistama.

Poole tunni pärast tuli direktor tagasi. Ta ütles, et ükski õpetaja pole vaba. Ta ise polnud ka vaba. Ta ütles: „Võtke kõik endale valge paber ja kirjutage, kas loovjutt või joonistage mõni loom.“ Seda me ka tegime. Mina joonistasin kitse ja pärast kirjutasin loovjutu.

1,5 tunni pärast astus direktor ilma sõnagi lausumata klassi. Korjas kõigilt loovjutud ja pildid ära ja läks nendega minema. Vaatasime kella ja oli aeg sööma minna, kuid kellelgi polnud isu. Keegi ei läinudki sööma.

Istusime klassis, kuni kool läbi sai. Läksime kõik koju ja kui meie vanemad kĂĽsisid, mida me koolis õppisime, oli vastuseks – mitte midagi. Lootsime kõik, et uus päev toob õpetaja kadumise loosse selgust.

Natali Sandra Truuts 4.d

 

 

Suusapäev

Oli karge ja külm talvehommik. Lapsed kiirustasid kooli. Tavaliselt olid kõik lapsed väsinud, ent seekord olid nad elevil. Pidi toimuma suusapäev. Paljud lapsed olid juba kohal ja ootasid bussi. Tüdrukud rääkisid omavahel, kas nad teevad poistest pikema liu või ei. “Mina teen kõikidest pikema liu, ma olen kaks aastat suusatrennis käinud!” kelkis Mari. “Ma oskan kõige paremini suusatada!”. “Ei pruugi kindel olla.” ütles Liisa. “Mu vend on viis aastat suusatrennis käinud, aga ma olen temast ikka parem.”. Teised tüdrukud imestasid.

Poisid arutasid kellel on kõige kiiremad suusad. Äkki saabus Juku. “Noh, kuidas läheb?” küsis ta. “Kus su suusad on?” küsis Martin, sest ta oli märganud, et Jukul pole suuski. “Ah, isa paneb neid kotti. Hommikul läks väga kiireks, seepärast ei jõudnud kotti panna.”. Siis saabuski Juku isa. Ta andis Jukule suusad. “Head suusatamist, poisid!” ütles ta. Varsti saabuski buss. Lapsed ronisid peale. Sõit kestis tund aega. Varsti oldigi kohal. Lapsed panid suusad jalga ja läksid suusakooli. Nende õpetaja rääkis, kuidas pidurdada, kuidas kiiresti püsti saada ja muid selliseid asju. Siis mindi kolme kilomeetri pikkusele rajale. “Mul on uued suusad. Uued suusad sõidavad kõige paremini!” teatas Juku. “Vahet pole, millised suusad sul on.” ütles õpetaja. “Kõik oleneb suusatajast endast.”

Õpetajal oli õigus. Juku ja Mari kukkusid kõige rohkem. Siis tulid võistlused. Poisid pandi tüdrukutega paari. Võisteldi, kes on kõige kiirem ja kes libiseb kõige kaugemale. Mäest alla suusatamisel libises Liisa Martinist kaugemale ning Joosep libises Annist kaugemale. Juku ja Mari jäid aga viiki! Mõõdeti ka, kes kõige kaugemale libises. Õpetaja ütles, et tulemused saab teada pärast. Siis tuli sõitmine kiiruse peale. Õpetaja näitas alguses raja ette. Rada oli lipukestega tähistatud. Seekord võitis Martin Liisat, ent Mari ja Juku jäid jälle viiki! Kuid Anni jõudis Joosepist lausa üks minut enne finišisse! Kõik imestasid, sest Anni on häbelik tüdruk ja keegi ei osanud arvata, et ta nii hea suusataja on.

Pärast võistlusi oli lõunasöök. Söögiks oli frikadellisupp. See maitses kõigile. Pärast sööki tehti võistluse tulemused teatavaks. “Kõige pikema liu tegi Joosep! Selle pikkus oli seitse meetrit!“ Kõik plaksutasid. “Ja kõige kiirem oli Anni. Tema aeg oli kaks minutit ja viiskümmend kaks sekundit!”. Kõik ahhetasid ja plaksutasid.

Siis oligi aeg koju minna. Lapsed läksid bussi ja sõitsid koju. Kõik olid väga rõõmsad. See oli kõigi arvates väga põnev suusamatk.

Carol Kuusk 4.d

 

Muistend

Ă•unake

Elasid kord kolm poissi, nad olid kolmikud. Nende nimed olid Kirss, Pirn ja Ploom. Nad kõik unistasid suureks saades oma firma loomisest.

Kui vennad täiskasvanuks said, täitsid nad oma unistuse. Vennad jäid firma nime peale mõeldes pikalt arutlema. Kõigepealt pakkus Kirss oma nime, kuid see ei meeldinud vendadele. Seejärel pakkus Pirn ennast, kuid ka sellega poldud nõus. Lõpuks pakkus oma nime ka Ploom, kuid ka see ei meeldinud teistele vendadele.

Nad mõtlesid pingsalt üheskoos ning jõudsid järeldusele, et firmanimi võiks olla omanike nimedele mingil moel ligilähedane. Ja siis tuli Kirss heale mõttele, et see nimi võiks olla Õunake. Rahvusvaheliselt saaks nende firmat kutsuda Apple’iks. Sellega olid kõik vennad nõus. Tänaseni on firma Apple oma elektroonika poolest väga kuulus!

Gert Plooman, 5.d

 

Muistend arvuti tekkimisest

Elas kord üks poiss, kelle nimi oli Frank. Ta oli väga tark ja nutikas poiss, kellele meeldis väga lugeda ja leiutada. Tema soov oli leiutada midagi uut ja võimatuna tunduvat. Ta tahtis luua sellise masina, millest saab teada kõiksugu tarkust ning mille vahendusel saavad inimesed teineteisega suhelda ja neid näha.

Frank rändas mööda laia maailma ning otsis ja otsis. Ta otsis märke või vahendeid, mis aitaksid teda sellise masina loomisel.

Ühel päeval leidis ta metsast kirjakese, milles oli kirjutatud, et ühe puu õõnsuses on peidus üks kast. Frank otsis selle kasti üles ja leidis sealt seest kaableid, juhtmeid ja muud sarnast. Ta ei teadnud täpselt, mis need on, ning läks jooksujalu koju oma venna Kaspari juurde. Koos hakkasid nad proovima ehitada võimatuna näivat seadeldist, mis annaks võimaluse suhelda teiste inimestega ka teiselpool maakera. Vennad ehitasid päevi, nädalaid ja kuid.

Ăśhel päeval said nad tööga niikaugele, et panid masina tööle. See aga ei töötanud nii, nagu poisid lootsid – pilti ei olnud ja häält ei kuulnud. Klaviatuuril olevad tähed aga võimaldasid kirjutada sõnu ja käske, mis andsid kĂĽsimustele vastuseid. Nii said vennad aru, et peaksid arendama oma leiutist edasi teistmoodi kui lihtsalt pildiga telefon. Vennad näitasid oma leiutist koolis, kus poiste õpetajad nendega kampa lõid ning kõik koos seda leiutist täiustama ja arendama hakkasid.

Tänapäeval kutsume me seda leiutist personaalarvutiks ning mitte keegi meist ei kujuta ette elu ilma selle Frankile kunagi võimatuna tundunud leiutisteta.

Markus Keridon, 5.d

 

Pahupidi muinasjutt

Elas kord lahke hunt. Hundivanaema oli jäänud haigeks ja hundiema soovis talle saata hundiga natuke head kodust toitu ja pudeli veini. Ema luges hundile sõnad peale, et ta metsas ringi luusivat kurja tüdrukut kohates temaga ei räägiks, vaid kõnniks otse edasi vanaema maja juurde.

Kuri tüdruk, kes metsas hunte ahistas, oli ära tuntav jubeda punase bareti järgi, mistõttu hüüti teda Punamütsiks. Hundivanaema elas paksu metsa teises servas ja sinna oli pikk tee. Hunt ohkas raskelt, ta kartis hirmsasti läbi metsa minna, sest tal oli kurja plikaga juba üks kibe kogemus käes. Nimelt pidas Punamüts lemmikloomadena kolme põrsast, nimedega Nif-Nif, Naf-Naf ja Nuf-Nuf. Need olid ühed jubedad tegelased: porised, röhitsevad ja hirmus kiuslikud sead. Ühel korral, kui hunt parajasti üksi kodus oli, hiilisid nad ümber hundi maja ja laulsid jubeda käheda häälega: ,,Hunti ei karda me…!” Tagatipuks hakkasid nad kolmekesi hundi maja loksutama ja tõukama, tahtes seda ära lõhkuda. Õnneks tuli just sel hetkel hundiisa koju ja põrsad jooksid irvitades laiali. Hundiisal läks mitu päeva aega, et maja jälle korda teha.

Hunt sai vaid mõned meetrid astuda põlvede värinal, kui põõsast hüppaski välja Punamüts koos oma jubeda seakambaga. ,,Stopp, haa, kuhu lähed, hunt?” küsis Punamüts. ,,Lähen vanaemale kooki ja veini viima,” vastas hunt väriseva häälega. ,,”Aa, või su vanaema on haige!” irvitas Punamüts, ,,Ma lähen ka soovin talle head paranemist,” hüüdis ta ja lidus, sead kannul, metsasügavusse.

Hunti valdas õud. Ta hakkas kohe vanaema pärast kartma. Ta jooksis nii, nagu jalad võtsid, aga Punamütsi ja sigu ta kätte ei saanudki. Hunt jõudis lõpuks vanaema juurde. Uks oli irvakil. Ta lükkas selle halba oodates lahti ja … vanaema seisis keset tuba, käed puusas. Sead vedelesid punti seotuna toanurgas, igaühel sokk tropiks suhu topitud ja sahvrist kostis hirmsat prõmmimist ja sajatusi.

,,Aah, pojake, sina tulid,” naeratas vanaema hundile, “näed, mul siin mingid kurjad sead ja üks kuri väike plika tahtsid mind hirmutada, aga paistab, et ma olen piisavalt terveks saanud.”

Hunt ja vanaema viisid väänleva Punamütsi, kes enne sahvrisse kinni pandud oli, ja tema jubeda seakaaskonna metsa ja sidusid puu külge. Õhtu edenedes kõndisid sealt mööda jahimehed, kellele Punamüts ei suutnud kuidagi selgeks teha, kuidas ta sinna puu külge saanud oli. Jahimehed ei tahtnud uskuda juttu hundist ja tema vanaemast. Samal ajal istusid nood kaks aga vanaema köögis laua taga, hammustasid kooki ja rüüpasid veini peale.

Holden Johanson 6.d

Kui mina olen suur

Järgnev lugu räägib sellest, kuidas Artur Miku elu läheb kui ta on täiskasvanu. Kas tal läheb hästi või hoopis halvasti? Seda saad teada kui loed all olevat juttu, mis on tõesti sündiv lugu.

Kui ma olen juba suur, siis olen isa oma viiele lapsele ning elan suures ja uhkes majas Pärnu rannale lähedal ning meil on koer Reks, kes on hundikoer. Reks on valge, noor, sõbralik, leebe ja vajadusel pereliikmeid kaitsev.

Mu lapsed käivad kõik Pärnu Põhikoolis. Mina ise töötan aga Pärnu Põhikooli direktorina ja mõnikord annan arvuti tunde 1.-7. klassidele.

Vabal ajal me mängime, käime koos kalal, vaatame filme ja ma aitan oma lapsi koolitöödega. Kõik mu lapsed käivad trennides. Kaks käivad tennises, kaks käivad males ja viimane käib jõusaalis. Kõik minu lapsed on poisid ja nende nimed on Mart, Kuke, Harry, Märt ja Tom. Mart on 15-aastane, Luke 14-aastane, Harry on 13-aastane, Märt 12-aastane ja Tom on 11-aatane.

See on lugu, mis sünnib kui Artur Mikk on täiskasvanu.

Artur Mikk, 4.d

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisas: admin 02.03.2017 14:57

  • Seoses Tallinna Kesklinna Põhikooli läheneva 5. sĂĽnnipäevaga tekkis mõte luua digialmanahh. Mõtte autor oli direktor Jaana Roht. Almanahh sisaldab laste kirjanduslikku ja kunstilist loomingut ning täieneb jooksvalt.