2016/2017 II periood

Kummaline koolipäev

Oli täitsa tavaline koolipäev. Jõudsin kooli, kuid olin jälle hiljaks jäänud. Võtsin õueriided ära ja mõtlesin, kuidas ma vabandan.

Koputasin klassi uksele, kuid keegi ei teinud mulle ust lahti. Lõpuks astusin ise sisse. Ma tahtsin hakata vabandama, kuid õpetajat polnud klassis. Küsisin teistelt, kus õpetaja on, kuid nad vastasid, et ei tea. Läksin oma laua juurde, panin asjad ära ja istusin oma kohale.

Olime juba tund aega oodanud, kui direktor sisse astus. Ta küsis, kus meie õpetaja on? Kõik vaikisid, kuni ta Sandra poole käega näitas. „Sina ütled, kus teie õpetaja on“ lausus ta. Sandra vastas, seda mida igaüks oleks öelnud: „Ma ei tea seda, direktor.“ Direktor jäi mõtesse. Ta mõtles natuke aega ja küsis, et kes siis teab? Kõik hakkasid naerma. Direktor ütles, et läheb kutsub asendaja ja läks lihtsalt minema. Kõik hakkasid omavahel sosistama.

Poole tunni pärast tuli direktor tagasi. Ta ütles, et ükski õpetaja pole vaba. Ta ise polnud ka vaba. Ta ütles: „Võtke kõik endale valge paber ja kirjutage, kas loovjutt või joonistage mõni loom.“ Seda me ka tegime. Mina joonistasin kitse ja pärast kirjutasin loovjutu.

1,5 tunni pärast astus direktor ilma sõnagi lausumata klassi. Korjas kõigilt loovjutud ja pildid ära ja läks nendega minema. Vaatasime kella ja oli aeg sööma minna, kuid kellelgi polnud isu. Keegi ei läinudki sööma.

Istusime klassis, kuni kool läbi sai. Läksime kõik koju ja kui meie vanemad kĂĽsisid, mida me koolis õppisime, oli vastuseks – mitte midagi. Lootsime kõik, et uus päev toob õpetaja kadumise loosse selgust.

Natali Sandra Truuts 4.d

 

 

Suusapäev

Oli karge ja külm talvehommik. Lapsed kiirustasid kooli. Tavaliselt olid kõik lapsed väsinud, ent seekord olid nad elevil. Pidi toimuma suusapäev. Paljud lapsed olid juba kohal ja ootasid bussi. Tüdrukud rääkisid omavahel, kas nad teevad poistest pikema liu või ei. “Mina teen kõikidest pikema liu, ma olen kaks aastat suusatrennis käinud!” kelkis Mari. “Ma oskan kõige paremini suusatada!”. “Ei pruugi kindel olla.” ütles Liisa. “Mu vend on viis aastat suusatrennis käinud, aga ma olen temast ikka parem.”. Teised tüdrukud imestasid.

Poisid arutasid kellel on kõige kiiremad suusad. Äkki saabus Juku. “Noh, kuidas läheb?” küsis ta. “Kus su suusad on?” küsis Martin, sest ta oli märganud, et Jukul pole suuski. “Ah, isa paneb neid kotti. Hommikul läks väga kiireks, seepärast ei jõudnud kotti panna.”. Siis saabuski Juku isa. Ta andis Jukule suusad. “Head suusatamist, poisid!” ütles ta. Varsti saabuski buss. Lapsed ronisid peale. Sõit kestis tund aega. Varsti oldigi kohal. Lapsed panid suusad jalga ja läksid suusakooli. Nende õpetaja rääkis, kuidas pidurdada, kuidas kiiresti püsti saada ja muid selliseid asju. Siis mindi kolme kilomeetri pikkusele rajale. “Mul on uued suusad. Uued suusad sõidavad kõige paremini!” teatas Juku. “Vahet pole, millised suusad sul on.” ütles õpetaja. “Kõik oleneb suusatajast endast.”

Õpetajal oli õigus. Juku ja Mari kukkusid kõige rohkem. Siis tulid võistlused. Poisid pandi tüdrukutega paari. Võisteldi, kes on kõige kiirem ja kes libiseb kõige kaugemale. Mäest alla suusatamisel libises Liisa Martinist kaugemale ning Joosep libises Annist kaugemale. Juku ja Mari jäid aga viiki! Mõõdeti ka, kes kõige kaugemale libises. Õpetaja ütles, et tulemused saab teada pärast. Siis tuli sõitmine kiiruse peale. Õpetaja näitas alguses raja ette. Rada oli lipukestega tähistatud. Seekord võitis Martin Liisat, ent Mari ja Juku jäid jälle viiki! Kuid Anni jõudis Joosepist lausa üks minut enne finišisse! Kõik imestasid, sest Anni on häbelik tüdruk ja keegi ei osanud arvata, et ta nii hea suusataja on.

Pärast võistlusi oli lõunasöök. Söögiks oli frikadellisupp. See maitses kõigile. Pärast sööki tehti võistluse tulemused teatavaks. “Kõige pikema liu tegi Joosep! Selle pikkus oli seitse meetrit!“ Kõik plaksutasid. “Ja kõige kiirem oli Anni. Tema aeg oli kaks minutit ja viiskümmend kaks sekundit!”. Kõik ahhetasid ja plaksutasid.

Siis oligi aeg koju minna. Lapsed läksid bussi ja sõitsid koju. Kõik olid väga rõõmsad. See oli kõigi arvates väga põnev suusamatk.

Carol Kuusk 4.d

 

Muistend

Ă•unake

Elasid kord kolm poissi, nad olid kolmikud. Nende nimed olid Kirss, Pirn ja Ploom. Nad kõik unistasid suureks saades oma firma loomisest.

Kui vennad täiskasvanuks said, täitsid nad oma unistuse. Vennad jäid firma nime peale mõeldes pikalt arutlema. Kõigepealt pakkus Kirss oma nime, kuid see ei meeldinud vendadele. Seejärel pakkus Pirn ennast, kuid ka sellega poldud nõus. Lõpuks pakkus oma nime ka Ploom, kuid ka see ei meeldinud teistele vendadele.

Nad mõtlesid pingsalt üheskoos ning jõudsid järeldusele, et firmanimi võiks olla omanike nimedele mingil moel ligilähedane. Ja siis tuli Kirss heale mõttele, et see nimi võiks olla Õunake. Rahvusvaheliselt saaks nende firmat kutsuda Apple’iks. Sellega olid kõik vennad nõus. Tänaseni on firma Apple oma elektroonika poolest väga kuulus!

Gert Plooman, 5.d

 

Muistend arvuti tekkimisest

Elas kord üks poiss, kelle nimi oli Frank. Ta oli väga tark ja nutikas poiss, kellele meeldis väga lugeda ja leiutada. Tema soov oli leiutada midagi uut ja võimatuna tunduvat. Ta tahtis luua sellise masina, millest saab teada kõiksugu tarkust ning mille vahendusel saavad inimesed teineteisega suhelda ja neid näha.

Frank rändas mööda laia maailma ning otsis ja otsis. Ta otsis märke või vahendeid, mis aitaksid teda sellise masina loomisel.

Ühel päeval leidis ta metsast kirjakese, milles oli kirjutatud, et ühe puu õõnsuses on peidus üks kast. Frank otsis selle kasti üles ja leidis sealt seest kaableid, juhtmeid ja muud sarnast. Ta ei teadnud täpselt, mis need on, ning läks jooksujalu koju oma venna Kaspari juurde. Koos hakkasid nad proovima ehitada võimatuna näivat seadeldist, mis annaks võimaluse suhelda teiste inimestega ka teiselpool maakera. Vennad ehitasid päevi, nädalaid ja kuid.

Ăśhel päeval said nad tööga niikaugele, et panid masina tööle. See aga ei töötanud nii, nagu poisid lootsid – pilti ei olnud ja häält ei kuulnud. Klaviatuuril olevad tähed aga võimaldasid kirjutada sõnu ja käske, mis andsid kĂĽsimustele vastuseid. Nii said vennad aru, et peaksid arendama oma leiutist edasi teistmoodi kui lihtsalt pildiga telefon. Vennad näitasid oma leiutist koolis, kus poiste õpetajad nendega kampa lõid ning kõik koos seda leiutist täiustama ja arendama hakkasid.

Tänapäeval kutsume me seda leiutist personaalarvutiks ning mitte keegi meist ei kujuta ette elu ilma selle Frankile kunagi võimatuna tundunud leiutisteta.

Markus Keridon, 5.d

 

Pahupidi muinasjutt

Elas kord lahke hunt. Hundivanaema oli jäänud haigeks ja hundiema soovis talle saata hundiga natuke head kodust toitu ja pudeli veini. Ema luges hundile sõnad peale, et ta metsas ringi luusivat kurja tüdrukut kohates temaga ei räägiks, vaid kõnniks otse edasi vanaema maja juurde.

Kuri tüdruk, kes metsas hunte ahistas, oli ära tuntav jubeda punase bareti järgi, mistõttu hüüti teda Punamütsiks. Hundivanaema elas paksu metsa teises servas ja sinna oli pikk tee. Hunt ohkas raskelt, ta kartis hirmsasti läbi metsa minna, sest tal oli kurja plikaga juba üks kibe kogemus käes. Nimelt pidas Punamüts lemmikloomadena kolme põrsast, nimedega Nif-Nif, Naf-Naf ja Nuf-Nuf. Need olid ühed jubedad tegelased: porised, röhitsevad ja hirmus kiuslikud sead. Ühel korral, kui hunt parajasti üksi kodus oli, hiilisid nad ümber hundi maja ja laulsid jubeda käheda häälega: ,,Hunti ei karda me…!” Tagatipuks hakkasid nad kolmekesi hundi maja loksutama ja tõukama, tahtes seda ära lõhkuda. Õnneks tuli just sel hetkel hundiisa koju ja põrsad jooksid irvitades laiali. Hundiisal läks mitu päeva aega, et maja jälle korda teha.

Hunt sai vaid mõned meetrid astuda põlvede värinal, kui põõsast hüppaski välja Punamüts koos oma jubeda seakambaga. ,,Stopp, haa, kuhu lähed, hunt?” küsis Punamüts. ,,Lähen vanaemale kooki ja veini viima,” vastas hunt väriseva häälega. ,,”Aa, või su vanaema on haige!” irvitas Punamüts, ,,Ma lähen ka soovin talle head paranemist,” hüüdis ta ja lidus, sead kannul, metsasügavusse.

Hunti valdas õud. Ta hakkas kohe vanaema pärast kartma. Ta jooksis nii, nagu jalad võtsid, aga Punamütsi ja sigu ta kätte ei saanudki. Hunt jõudis lõpuks vanaema juurde. Uks oli irvakil. Ta lükkas selle halba oodates lahti ja … vanaema seisis keset tuba, käed puusas. Sead vedelesid punti seotuna toanurgas, igaühel sokk tropiks suhu topitud ja sahvrist kostis hirmsat prõmmimist ja sajatusi.

,,Aah, pojake, sina tulid,” naeratas vanaema hundile, “näed, mul siin mingid kurjad sead ja üks kuri väike plika tahtsid mind hirmutada, aga paistab, et ma olen piisavalt terveks saanud.”

Hunt ja vanaema viisid väänleva Punamütsi, kes enne sahvrisse kinni pandud oli, ja tema jubeda seakaaskonna metsa ja sidusid puu külge. Õhtu edenedes kõndisid sealt mööda jahimehed, kellele Punamüts ei suutnud kuidagi selgeks teha, kuidas ta sinna puu külge saanud oli. Jahimehed ei tahtnud uskuda juttu hundist ja tema vanaemast. Samal ajal istusid nood kaks aga vanaema köögis laua taga, hammustasid kooki ja rüüpasid veini peale.

Holden Johanson 6.d

Kui mina olen suur

Järgnev lugu räägib sellest, kuidas Artur Miku elu läheb kui ta on täiskasvanu. Kas tal läheb hästi või hoopis halvasti? Seda saad teada kui loed all olevat juttu, mis on tõesti sündiv lugu.

Kui ma olen juba suur, siis olen isa oma viiele lapsele ning elan suures ja uhkes majas Pärnu rannale lähedal ning meil on koer Reks, kes on hundikoer. Reks on valge, noor, sõbralik, leebe ja vajadusel pereliikmeid kaitsev.

Mu lapsed käivad kõik Pärnu Põhikoolis. Mina ise töötan aga Pärnu Põhikooli direktorina ja mõnikord annan arvuti tunde 1.-7. klassidele.

Vabal ajal me mängime, käime koos kalal, vaatame filme ja ma aitan oma lapsi koolitöödega. Kõik mu lapsed käivad trennides. Kaks käivad tennises, kaks käivad males ja viimane käib jõusaalis. Kõik minu lapsed on poisid ja nende nimed on Mart, Kuke, Harry, Märt ja Tom. Mart on 15-aastane, Luke 14-aastane, Harry on 13-aastane, Märt 12-aastane ja Tom on 11-aatane.

See on lugu, mis sünnib kui Artur Mikk on täiskasvanu.

Artur Mikk, 4.d

 

 

 

 

 

 

 

 

Kommenteerimine on keelatud.

  • Seoses Tallinna Kesklinna Põhikooli läheneva 5. sĂĽnnipäevaga tekkis mõte luua digialmanahh. Mõtte autor oli direktor Jaana Roht. Almanahh sisaldab laste kirjanduslikku ja kunstilist loomingut ning täieneb jooksvalt.