007e

    

     

On üsna selge, et juba  hetkel, kui klass saab teada, et õpetaja Erki Otsman on meie klassi saabumas, on kõik õhevil ja ootust täis. Keegi teine ei oska loodusest nii palju ja nii huvitavalt pajatada. Seekord tuli ta rääkima pilvedest. Joonistasime ja mõtlesime, mõõtsime ja ennustasime. Lõpuks läksime õue ja keerasime pilgu otse taevasse, et selgusele jõuda, kas kõik ikka on nii, nagu kuulsime.

Maikuu näitas oma ilasat sooja poolt ja klassis oli üsna raske paigel istuda. Ometi otsustasime oma emasid tervitada just koolis oma klassis. Katsime neile ilusa kohvilaua ja valmistasime ette ettekanded ja väikese kontserti. Olime ise päris elevel ja emad olid vist ka päris rõõmsad.

Olime joonistanud oma emadest portreed ja palusime igal emal oma pildi üles leida. Küll sai palju nalja! Mäni ema ei tea üldse, mis nägu ta on.Ja see polnud veel kõik. Kirjutasime eesti keele tunnis oma emadest lood, kuhu jätsime emade nimed lisamata. Ja emad pidid ära tundma selle loo, mis just temast rääkis. Lugejate järgi arvata ei saanud, sest emalugu luges hoopis keegi teine laps.

Kui emad olid tööle ja kodudesse läinud, jätkasime meiegi oma koolipäeva. Aga selline emotsionaalne hommik ei saanud ju tavapärase klassitunniga jätkuda. Nii läksime hoopis kooliõuele matemaatikatundi tegema.

Maikuu lõpus korraldasime oma klassis katsete võidudemostratsiooni. See oli olulinne sellepärast, et pidime esitama oma klassi parimad katsed ülekoolilisele OHHOO-päevale.

    

Meie klassi esindajateks võitlesid ennast Marta, Amara Lume, Kadri, Artur , Pätrick ja Laurell.

Maikuu alguses läksime klassist välja  –  Eesti Loodusmuuseumisse Laial tänaval. Loodusmuuseumis oli just remont valmis saanud. Küll oli seal palju vaadata ja katsuda.